Ma hakkan, siis siia postitama Üheosalisi Jutukesi ja ka Graafikat näiteks kohe alustan millegagi
Mõned vnemad Graafikateosed... Ma võin neid ka soovi peale teha
Ja siis mul on kõikide tegelastega sellised Signad ja avatarid nagu mul endal praegu See on siis ühe mu Järjeka algus...
Vaikus. Pimedus. Tühi tuba. Noh, peaaegu tühi. Toas pole ühtegi mööblieset, aga, seal istub üks noor tütarlaps. Ta lihtsalt on. Ei 
, ei rõõmus. Ta on tavaline. Igas mõttes. Hea, ilus kodu, hoolitsevad vanemad, sõbrad. Kõik, mis vaja. Ta on mittemidagi ütleva välimusega. Nagu tavaline temavanune.
Kui aus olla, on temas midagi erilist. Ta onKõlab pauk. Keegi tulistas. Angela tõstab klaviatuurilt hirmunult pilgu.
Nad leidsid mu. Kiirelt on neiu püsti. Ta haarab seljakoti. Paneb enda läptopi sinna sisse ja hüppab aknast välja. Kuna ta oli esimese korruse toas, siis oli maandumine lühike. Auto? Kus on mu auto? Ta jookseb ümber nurga maja ette ja aeglustab ennast kõnnakule. Välja näeb ta ju nagu koolilaps. Üks ohtluku välimusega mees seisab maja ees ja piidleb teda uudishimuga.
Nad ei tea, milline ma välja näen. Ainult seda, kus ma olen. Sisestas ta endale. Vaikselt avas ta autoukse ja istus sisse. Auto käivitus vaikselt ja sõitis seejärel minema.
Linnast väljas, tundis Angela ennast paremini. Ainus, mis teda näris oli
Kuidas nad mu nii ruttu üles leidsid?Vaikselt pööras ta bensiinijaama ja tankis autot. Kiirelt kaob ta jaamast ja suundub kiirteele. Mõne tunni sõitnud heliseb tema telefon vaikselt taskus. Kiirelt sikutab ta selle sealt välja aja vastab.
„Angel? Angela? Kus sa oled?“ kõlas telefonist paaniline hääl.
Angela naeratas endamisi. „Kiirteel.“
„Nad leidsid su jälle?“
„Jah,“
„Ma mõtlesin välja kuidas. Sinu läpakas.“
„Mida?“
„Jah. Alati, kui nad su leiavad, vahetad sa kõik ümber. Viskad riided ära, ostad uue telefoni, aga läpakat sa välja ei vaheta. Jälgimisseade on järelikult seal,“ rääkis hääl telefonist.
„Sul on õigus. Ma võtan su L.A.'sse jõudes peale. Sellega läheb veel pool tundi,“ rääkis Angela rahulikult ja katkestas kõne.
Kiirust lisades jõudis ta kümne minutuga Los Angelese piirile.
„Läheb jälle lahti,“ lausus ta endale ja sisenes linna. Ta liikus peateelt kõrvale ja sõitis elamurajooni.
„Maja number kaheksa,“ pomises ta vaikselt ja peatus hoone ees.
Uksest tormas välja noor poiss, kes näis pisut pahane.
„Sa võtad ta jälle kaasa?“ Küsis ta pahaselt.
„Jah,“ vastas Angela vaikselt.
„Sa ei saa igavesti põgeneda,“ märkis ta.
„Ma tean,“ vastas Angela ja heitis pilgu majale. „Kus ta on?“
„Kohe tuleb. Ta võtab paar asja kaasa.“
Majast tormas välja teine poiss. Esimesega äravahetamiseni sarnane. Ta kandis õlal kotti ja toppis telefoni taskusse.
„Läks sul ka aega,“ märksi Angela.
„Ma oleks valmis olnud, aga sa jõudsid siia kümme minutit varem,“ inises poiss vastu ja viskas autosse istudes koti tahaistmele. Agnela koti kõrvale.
„Püüdke ellu jääda,“ lausus maja ees seisev poiss hüvastijätuks.
„Sinu rõõmuks,“ naeris Angela ja andis gaasi.
„Milleks sul mid vaja oli?“
„Sa oskad mu läpakaga paar asja teha, enne, kui ma selle ära viskan.“
„Mida näiteks?“ Esitas poiss küsimuse.
„Näiteks, eemaldad sa sealt kõik failid, geenius,“ sõnas Angela ja muigas selle üle, kui lolle küsimusi poiss vahel esitab.
„Kus su läpakas siis on?“
„Tagaistmel, kotis,“ tuli lühike vastus.
Poiss võttis koti ja sikutas sealt läpaka. Selle külge ühendas ta juhtme, mille ta kohe auto armatuuril olevasse auku pistis. Läpakas töötas veel eelnevast kiirest lahkumisest.
„Parool?“ Küsis poiss.
„WYLMITE,“ vastas Angela kiirelt.
„Kas sa palun kordaksid. Ma ei mõista sind nii kiirelt.“
Angela tegi nagu palutud ja sõitis lõpuks linnast välja. Poiss tema kõrval kõbistas kohutava kiirusega.
„Kaua sa seda teed?“ küsis Anela huviga.
„Tund umbes. Mis siis?“
„Ma kavatsesin ühele sõbrale külla minna.“
„Kuhu?“
„New Jersey'sse,“ tuli lühike vastus.
„Kas ma täpsemalt saaks. Muide, sa ikka tead, et see on mandri teises otsas?“
„Jah ma tean. Täpsem paik oleks muidu Wykoff, New Yorgi lähedal.“
„Sinu jaoks on teine manner ka lähedal,“ porises poiss ja asus uuesti tööle.
Mõne tunni pärast ütles poiss: „Valmis.“
„Juba?“
„Jah. Aga lähe nüüd sööma. Ma olen nälgimas.“
„Kohe, aga anna enne läpakas,“ sõnas Angela ja avas akna. Kui talle läpakas sülle asetati tõmbas ta selle küljest juhtme ära ja viskas aknast välja.
„Korras,“ märkis ta rõõmsameelselt.
Nad sõitsid pisut edasi ja peatusid ühes teeäärses kohvikus, et süüa. Angela, kes polnud poolteist päeva midagi söönud tellis endale suure prae. Poiss tema kõrval võttis sama. Mõlemad istusid lauda ja jäid toitu ootama.
„Kuidas sa vastu pead?“ küsis poiss kui teada sai, et Angela pole poolteist päeva midagi söönud.
„Lihtsalt,“ naeratas neiu tema vastas.
Lauale asetati kaks kandikut, mõlema peal hiiglaslik praad, magustoit ja suur klaas mahla.
„Lõpuks,“ porises poiss. Angeala aga naeratas ja sõnas: „Aitäh.“
Kui kõhud täis mindi uuesti autosse. Angela istus rooli taha ja käivitas auto. Noormees vajus tema kõrvale ja kinnitas turvavöö.
by 
