Angel, Ära mine! (Neljas osa)

Ma rääkisin TwilightLoveriga ja ta tahtis, et ma sda, siis jätkaks

Esimene

Vaikus. Pimedus. Tühi tuba. Noh, peaaegu tühi. Toas pole ühtegi mööblieset, aga, seal istub üks noor tütarlaps. Ta lihtsalt on. Ei , ei rõõmus. Ta on tavaline. Igas mõttes. Hea, ilus kodu, hoolitsevad vanemad, sõbrad. Kõik, mis vaja. Ta on mittemidagi ütleva välimusega. Nagu tavaline temavanune.
Kui aus olla, on temas midagi erilist. Ta on
Kõlab pauk. Keegi tulistas. Angela tõstab klaviatuurilt hirmunult pilgu. Nad leidsid mu. Kiirelt on neiu püsti. Ta haarab seljakoti. Paneb enda läptopi sinna sisse ja hüppab aknast välja. Kuna ta oli esimese korruse toas, siis oli maandumine lühike. Auto? Kus on mu auto? Ta jookseb ümber nurga maja ette ja aeglustab ennast kõnnakule. Välja näeb ta ju nagu koolilaps. Üks ohtluku välimusega mees seisab maja ees ja piidleb teda uudishimuga. Nad ei tea, milline ma välja näen. Ainult seda, kus ma olen. Sisestas ta endale. Vaikselt avas ta autoukse ja istus sisse. Auto käivitus vaikselt ja sõitis seejärel minema.
Linnast väljas, tundis Angela ennast paremini. Ainus, mis teda näris oli Kuidas nad mu nii ruttu üles leidsid?Vaikselt pööras ta bensiinijaama ja tankis autot. Kiirelt kaob ta jaamast ja suundub kiirteele. Mõne tunni sõitnud heliseb tema telefon vaikselt taskus. Kiirelt sikutab ta selle sealt välja aja vastab.
„Angel? Angela? Kus sa oled?“ kõlas telefonist paaniline hääl.
Angela naeratas endamisi. „Kiirteel.“
„Nad leidsid su jälle?“
„Jah,“
„Ma mõtlesin välja kuidas. Sinu läpakas.“
„Mida?“
„Jah. Alati, kui nad su leiavad, vahetad sa kõik ümber. Viskad riided ära, ostad uue telefoni, aga läpakat sa välja ei vaheta. Jälgimisseade on järelikult seal,“ rääkis hääl telefonist.
„Sul on õigus. Ma võtan su L.A.'sse jõudes peale. Sellega läheb veel pool tundi,“ rääkis Angela rahulikult ja katkestas kõne.
Kiirust lisades jõudis ta kümne minutuga Los Angelese piirile.
„Läheb jälle lahti,“ lausus ta endale ja sisenes linna. Ta liikus peateelt kõrvale ja sõitis elamurajooni.
„Maja number kaheksa,“ pomises ta vaikselt ja peatus hoone ees.
Uksest tormas välja noor poiss, kes näis pisut pahane.
„Sa võtad ta jälle kaasa?“ Küsis ta pahaselt.
„Jah,“ vastas Angela vaikselt.
„Sa ei saa igavesti põgeneda,“ märkis ta.
„Ma tean,“ vastas Angela ja heitis pilgu majale. „Kus ta on?“
„Kohe tuleb. Ta võtab paar asja kaasa.“
Majast tormas välja teine poiss. Esimesega äravahetamiseni sarnane. Ta kandis õlal kotti ja toppis telefoni taskusse.
„Läks sul ka aega,“ märksi Angela.
„Ma oleks valmis olnud, aga sa jõudsid siia kümme minutit varem,“ inises poiss vastu ja viskas autosse istudes koti tahaistmele. Agnela koti kõrvale.
„Püüdke ellu jääda,“ lausus maja ees seisev poiss hüvastijätuks.
„Sinu rõõmuks,“ naeris Angela ja andis gaasi.
„Milleks sul mid vaja oli?“
„Sa oskad mu läpakaga paar asja teha, enne, kui ma selle ära viskan.“
„Mida näiteks?“ Esitas poiss küsimuse.
„Näiteks, eemaldad sa sealt kõik failid, geenius,“ sõnas Angela ja muigas selle üle, kui lolle küsimusi poiss vahel esitab.
„Kus su läpakas siis on?“
„Tagaistmel, kotis,“ tuli lühike vastus.
Poiss võttis koti ja sikutas sealt läpaka. Selle külge ühendas ta juhtme, mille ta kohe auto armatuuril olevasse auku pistis. Läpakas töötas veel eelnevast kiirest lahkumisest.
„Parool?“ Küsis poiss.
„WYLMITE,“ vastas Angela kiirelt.
„Kas sa palun kordaksid. Ma ei mõista sind nii kiirelt.“
Angela tegi nagu palutud ja sõitis lõpuks linnast välja. Poiss tema kõrval kõbistas kohutava kiirusega.
„Kaua sa seda teed?“ küsis Anela huviga.
„Tund umbes. Mis siis?“
„Ma kavatsesin ühele sõbrale külla minna.“
„Kuhu?“
„New Jersey'sse,“ tuli lühike vastus.
„Kas ma täpsemalt saaks. Muide, sa ikka tead, et see on mandri teises otsas?“
„Jah ma tean. Täpsem paik oleks muidu Wykoff, New Yorgi lähedal.“
„Sinu jaoks on teine manner ka lähedal,“ porises poiss ja asus uuesti tööle.
Mõne tunni pärast ütles poiss: „Valmis.“
„Juba?“
„Jah. Aga lähe nüüd sööma. Ma olen nälgimas.“
„Kohe, aga anna enne läpakas,“ sõnas Angela ja avas akna. Kui talle läpakas sülle asetati tõmbas ta selle küljest juhtme ära ja viskas aknast välja.
„Korras,“ märkis ta rõõmsameelselt.
Nad sõitsid pisut edasi ja peatusid ühes teeäärses kohvikus, et süüa. Angela, kes polnud poolteist päeva midagi söönud tellis endale suure prae. Poiss tema kõrval võttis sama. Mõlemad istusid lauda ja jäid toitu ootama.
„Kuidas sa vastu pead?“ küsis poiss kui teada sai, et Angela pole poolteist päeva midagi söönud.
„Lihtsalt,“ naeratas neiu tema vastas.
Lauale asetati kaks kandikut, mõlema peal hiiglaslik praad, magustoit ja suur klaas mahla.
„Lõpuks,“ porises poiss. Angeala aga naeratas ja sõnas: „Aitäh.“
Kui kõhud täis mindi uuesti autosse. Angela istus rooli taha ja käivitas auto. Noormees vajus tema kõrvale ja kinnitas turvavöö.



Teine

New Jersey, Wykoff. Ilus kant. Just sinna oli Angela sõitnud. Ta tiirutas kaua mööda linna. Viimaks jäi ta suvalisele tänavale seisma ja võttis telefoni. Tema sõrmed liikusid kiirelt üle klaviatuuri numbrit valides.
Ta pani telefoni kõlarile ja asetas seejärel armatuurile.
„Jah?“ vastas kõnele üks hääl.
„Palun ütle, kus teie kodu on! Ja palun ütle, et te olete kodus!“ Vastas Angela eelnevale küsimusele.
„Angela, sina?“ kõlas telefonist üllatunud hääl.
„Jah, kullake, mina,“ vastas Angela.
„Mis sul vaja on?“ hääl telefonis oli kummaliselt rõõmsaks muutunud.
„Kus te elate ja kas te olete kodus?“ kordas Angela enda küsimusi.
„Jaa. Me oleme kodus. Sa ju tead, kus me elame. Sinu vana maja vastas.“
„Õige jah. Igatahes, näeme!“ lõpetas Angela kõne ja käivitas auto uuesti.
Ta sõitis kiirelt mööda linna ringi ja peatus lõpuks ühe maja ees. Enne autost väljumist haaras ta telefoni ja võttis kindalaekast veel ühe eseme.
„Lähme,“ ütles ta poisile ja ronis autost välja. Poiss jälgis tema eeskuju. Nad lõid uksed korraga kinni ja läksid maja eesukseni. Angela lasi kella ja uksele jooksis väike poiss.
„Hei, Frankie! Kus Nick on?“ küsis Angela poisilt.
„Nick!“ karjus poiss üle õla. Uksele jooksis üks lokiline kogu.
„Angela,“ sosistas ta ja kallistas neiut.
„Nick,“ naeris Angela, kui poiss teda kallistas.
„Ma arvasin, et sa tuled homme,“ mainis Nick.
„Me tuline täna,“ naeratas Angela ja osutas poisile enda kõrval.
„Nicholas, aga kutsu Nick,“ tutvustas Nick ennast.
„Christoper, aga sa võid Chris öelda.“
Poisid kätlesid ja kolmekesi läksid nad sisse. Nad läksid vaikselt elutuppa, kus vaatasid kolm poiss telekat. Angela pilgutas silma ja hiilis vaikselt ühe poisi seljataha. Järsult pani ta oma käe poisi juustesse ja ajas need sassi.
„Hei!“ hõikas poiss ja vaatas Angelale otsa. „Angela?“
„Tead sa veel kedagi nii ilusat?“ küsis Angela temalt ja kergitas kulme.
„Ei,“ vastas poiss ja naeratas.
„Arvata oli. Aga muidu, kas mina ja Chris saame siia ööseks jääda?“
„Muidugi.“
„Tore. Noh, igatahes, poisid, see on Chris. Chirs, need on Joe, Kevin, Frankie ja Nick, kellest viimast sa juba kohtasid,“ tutvustas Angela.
„Tore tutvuda,“ sõnasid poisid segiläbi.
Õhtu. Angela istub diivanil ja vaatab telekat. Nick maandub tema kõrvale ja jääb samuti telekat jälgima.
„Mida te siin teete?“ küsis ta järsku.
„Pikk lugu. Ma räägin mõni teine kord,“ vastas Angela vaikselt.
Mõlemad kuulsid järsult samme ja tuppa jalutas Chris.
„Kus ma magan?“ küsis ta.
„Külalistetoas, ja Angela, sina saad minu toa,“ seletas Nick.
„Ja, kus sina magad?“
„Diivanil,“
Agela mõtles hetke ja vastas siis: „Okei.“
"Viimati, kui ma vastu olin, siis ma selle vaidluse kaotasin. Sellel korral ma nõustun. Arvatavasti oleks sa mu öösel sinna tassinud," rääkis Angela rahulikult.
"Igatahes, head ööd Angela, Nick," lausus Chris toast lahkudes.
"Head ööd!" Soovis Angela.
"Lähme," ütles Nick ja sikutas Angela püsti.
"Kuhu?"
"Ma näitan, kus sa magad," naeris Nick.
"Ma tean ju, kus su tuba on," muigas Angela ja jooksis trepist ülese. Aga mitte Nichholase tuppa, vaid Joe tuppa.
Toa omanik, kes oli läpakaga voodis olnud kergitas kulme.
"Mida?" küsis Angela.
"Mida sa minu toas teed?" küsis poiss.
"Ma tutvun su toaga," naeris Agela.
Sellel hetkel jooksis tuppa Nick.
"Kuule, suhkruke, vale tuba," hingeldas Nick.
"Kahju Jerri," hõikas neiu ja lippas Nicholase tuppa.
Nick jooksis talle järgi ja kukkus tema kõrvale voodissinge. Angela hingeldas rõõmsameelselt. Nick vaatas lihtsalt lage. Varsti ajas ta ennast püsti ja tõi Angelale voodipesu.
"Maga hästi," sõnas poiss ja lahkus.
Öösel, ärkas Anghela sammude peale tema toas. Täpsemini Nicki toas, aga vahet pole. Keegi jalutas toas ringi ja lõpuks vajuis Angela kõrvale voodile.
"Kevin?" küsis Angela, kui poiss talle tuttav tundus.
"Mina kullake, mina," kõkutas poiss lõbustalt.
"Oled sa pujus?"
"Mina? Ei."
"Sa oled lollakas. Mida sa siin teed?" ei mõistnud Angela.
"Ma magan siin."
"Sa magad Nicholase toas?"
"Ei, see on minu tuba."
"Tead, sul on vist vale tuba, aga vahet pole. Seni, kuni sa teki alla ei roni, mind sa ei sega," naerin Angela ja keeras ennast sellili.

hea jutt!

uut...

Nii äge!
Uut tahaks...

Okei
Ashley:Aitähh
TwilightLover: Tore, et meeldib ^^

Kolmas

Hommik. Angela avab vaikselt silmad. Kevin lebab ikka tema kõrval. Poiss on juba ärkvel ja vaatab tüdrukut.
„Mida sa siin teed?“ küsis Angela lõpuks.
„Sa oled minu toas,“ vastas Kevin lihtsalt.
„See on ju Nicholase tuba.“
„Ei. See on minu tuba.“
„Paul, ära valeta.“
„Ma ei valetagi. Keegi tõi su öösel minu tuppa. Ma arvan, et Jerryle ei meeldinud diivanil magada ja ta tõi su siia, kuna ma polnud hetkel kodus,“ Kevini toon oli rahulik.
„Oh seda Nicki ja tema tujusid,“ ohkas Angela ja ajas ennast püsti. Ta haigutas korra laialt.
„Ilusat hommikut sulle,“ soovis ta ja kõndis toast välja. Selgus, et Kevinil oli õigus. Nick magas tõesti oma toas, mitte diivanil.
Agela hiilis vaikselt voodi kõrvale ja hüppas lõpuks voodile. Nick võpatas ennast ärkvele.
„Hommikust päiksele,“ naeratas Angela.
Nick haigutas vastuseks.
„Küll sul on suur diivan,“ märkis Angela.
„Oled sa väga pahane, et ma su Kevini tuppa viisin?“ küsis Nick natukene kartlikult.
Angela torutas huuli ja mõtles. „Mitte eriti. Ärgata oli küll imelik, kui sulle paar rohelisi silmi vastu vaatab, aga pole midagi.“
„Muide, ma tõin su koti siia tuppa, aga ma ei leidnud su läpakat,“ ütles Nick Angela kotile osutades.
„Läpakas läks katki. Lendas autoaknast välja,“ muigas Angela kergelt ja võttis enda koti. Ta kõndis kotiga ukseni.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Nick kiirelt.
„Riideid vahetama,“ vastas Angela kergelt ja lippas trepist alla.
Poole tunni pärast ärkas uuesti magama jäänud Nick kellegi lõugamise peale. Kõla järgi oli see Angela.
„KUIDAS SA JULGED?“ röögib ta.
„Lihtsalt,“ kõlab kohtavalt rahulik hääl. Selle hääle kõrval kostab haukumine.
„Hammusta teda, Elvis, hammusta,“ utsitab Angela koera.
„Ta ei tee mulle midagi. Haukuv koer ei hammusta.“
„Kas sa üldse tead, kui paljud elud sinu lolluse pärast ohus on?“
„Ainult sinu.“
„Ei, sa idioot! Kõikide mu tuttavate elud, kaasaarvatud su kaksikvend on ohus! Ja ainult sellepärast, et sa tahtsin ennast pilve tõmmata!“ Angela hääl on paar oktaavi kõrgem, kui tavaliselt.
„Ma tõesti ei teadnud!“
„Mine, Chris! Mine minema!“ lõugas Angela ja tema sammud tulid trepist üles.
„Angela?“ küsis Nick. „Millese sa ennast mässinud oled? Ikka see Alfonso-nimeline tüüp?“
„Ei, nüüd ajab mind maffia taga,“ sõnas Angela vaikse häälega.
„Maffia?“
„Jah.“
„Kust sa nemad endale kaela said?“
„Pikk lugu.“
„Mul on aega küllaga,“ ütles Nick ja istus enda voodile. Agela hingas korra sügavalt ja vajus tema kõrvale. Ta oli mõne hetke vaikuses.
„Eelmisel aastal. Pärast minu sünnipäevapidu. Kohtusin ma Chrisi ja tema kaksikvenna Matt'iga. Ma olin nendega kohtudes purjus ja nad viisid mu enda juurde. Hommikul ei teadnud ma, kus ma olen, kuni Chris mulle rääkis, et nad leidsid mu purjuspäi tänavalt. Mõne nädala päras sain ma Alfonsost lahti. Chris oli minuga tollel korral kaasas ja oleks peaaegu surma saanud. Täna hommikul sain ma teada, et Alfonso oli Chrisi onu. Chris teadis, aga kedagi maffiast ja tahtis mulle kätte maksta. Hoia sõbrad lähedal, aga vaenlased lähemal.“ Angela tõstis pilgu ja vaatas hetkeks Kevinit ja Joed, kes olid samuti kisa peale ärganud ja nüüd huviga kuulasid.
„See tüüp maffiast, tegi asja mänguks ja paigaldas minu läpakasse jälitusseadme. Mina sellest ei teadnud ja tirisin seda igale poole kaasa. Ma ei mõistnud, kuidas nad mu üles leidsid. Aga nüüd ma tean.“
„Mul on küsimus,“ segas Kevin vahele.
„Noh?“
„Sa lõugasid enne midagi pilve tõmbamise kohta. Mida sa selle all mõtlesid?“
„Chris viis öösel mu telefoni kellelegi maffiast ja sai selle eest korraliku doosi.“

hea jutt...

uut.. palun....

Oo, veel ägedam!
Uut paluks...

Ashley: Tänan
TwilightLover:Muidugi on ägedam


Neljas

ngela haaras pärast vestlust oma koti ja läks trepist alla. Poisid kuulsid, kuidas uks avanes ja siis sulgus.
„Miks ta ära läks?“ küsis Nick.
„Ma arvan, et ta ei taha meile rohkem pahandusi,“ avaldas Joe oma arvamust.
„Ma nõustun,“ märkis Kevin.
Joe tõusis ja läks välja. Õues nägi ta vastu autot toetuvat Angelat, kes tundus kohtuavalt mõtlik. Enam polnud ta see lollakalt rõõmus tüdruk, keda Joe veel mäletas. Angelast oli saanud iseenda vastand. Vähemalt iseloomu poolest.
Neiu heitis pilgu Josephile ja muigas kohtavalt kurva näoga. Tema naeratus oli isegi kergelt armas, aga tema silmad olid mõtlikud ja kurvad.
„Angela, ära mine!“ palus Joe.
„Sa ei tea, mis tunne on, kui absoluutselt kõik, keda sa tead on ohus ja sul pole õrna aimugi, kes neist järgmisena viga võib saada. Eelmisel korral ründasid nad mu venda. Mu ainsat pereliiget. Ainus võimalus, kuidas mind rahule jäetaks on see, kui ma Chris'i tapan, aga ma ei suuda. Käsi lihtsalt ei tõuse ja tema kaksikvend. Mind tapetaks vastutasuks. Ükskõik, mida ma ei teeks, ma suren.“ Angela põsel ilutses pisar.
Joe ei osanud midagi teha. Ta seisis seal ja vaatas Angelat mõtliku pilguga.
„Tead, ma peaksin nüüd midagi lohutavat ütlema.“ Joe muigas, „Aga ma ei oska.“
Angela naeratas, siis, aga muutus tema nägu hirmunuks. „Ma kardan.“
„Ma usun sind. Mina kardan ka. Sinu pärast,“ ütles Joe teda pea viltu vaadates.
„Ma tean,“ naeratas Angela.
„Hei, Angela!“ hõikas Kevin kaugemalt.
Nimetatu pööras pilgu sinna ja kergitas kulmu.
„Mingi tüüp tahab sinuga rääkida. Tule tuppa!“ hõikas Kevin talle ja lippas tuppa tagasi.
Angela jooksis talle järgi ja tuppa. Sinna jõudes ulatas Nick talle vaikides telefonitoru.
„Jah?“ küsis Angela.
„Palun vabandust!“ oli esimene asi, mida ta kuulis.
„Chris?“
„Jah.“
„Mida sa tahad?“
„Vabandada.“
„Aga, ma ei anna sulle andeks.“
„Kahju.“
„Kuidas sa üldse Jonaste kodutelefoni numbri said?“
„Telefoniraamatust.“
„Oh, sind küll. Tahad veel midagi?“
„Öelda, et sa oma sõpradega sealt majast kaod. See paik lastakse homme õhku.“
„Mida?“
„Täpselt seda, mida ma ütlesid. Kaduge sealt!“
„Aitäh!“
„Hüvasti,“ ütles Chis veel ja katkestas kõne.
„Poisid!“ hõikas Angela. „Te peae siit kaduma. Maffia laseb selle paiga homme õhku.“
„Mida?“ kõlas korraga kolm häält.

Jummala hea jutt!

Uut....

Täiega hea!
Juba ootan uut!

täitsa hea jutt sul:D
aa see ma ei saa ühest asjast ainult aru, kas need kolm venda/poissi, kes selles jutus on on jonas brothersist w? ma lihtsalt jäin mõtlema, kuna nimed on samad

Oi Mannu ,Mannu..
Sa oled ikka liiga hea story writer

Mähähh Jonas Brothers ..

Mega hea jutt , ausalt, millal uus ilmub ?