Müstiline elu, 2. osa lk 1

See jutt jäi mul eelmises foorumis pooleli, seega vb mõni teist on seda ka lugenud.
Avaldage arvamust ka siis. Kriitikat
_________________________
1.osa
Istusin nagu tavaliselt sellisel kellajal rõdul võrkiiges ning lõpetasin sissekande oma päevikusse. Tegelikult on päeviku pidamine täiesti mõttetu, aga teen seda ilmselt selleks, et tegevust leida. Päevikuid on mul mitmeid, parem on ilmselt öelda sadu ja kõik on enam vähem ühe sisuga, mitte midagi erinevat, iga päev üks ja see sama tegevus ja ei midagi erilist.Väiksena ihkasin sellist elu, nagu mu vennal. Tema graatsiline ja kiire liikumine oli minu jaoks müstika. Tema marmorjas nahk oli lummav, tema silmad, mis olid kuldpruunid ja aegajalt ka mustad. Ma ihkasin seda kõike. Ja nüüd kui mul on see kõik mida ma tahtsin, ei tunne ma sellest mingit rõõmu ega uhkust. Ma tahan oma vana elu tagasi. Ma tahan olla inimene, mitte vampiir. Ma vihkasin oma elu, mis ei lõpe eales. Kodus passimine tüütab ära, ma oleks nagu vang, kuid mitte päris, kuna ööel võisin ma ringi liikuda. Ma tahan omada sõpru, käia koolis, elada nagu inimene. Kui keegi annaks mulle võimaluse olla taas inimene, ma vahetaks selle heameelegea sureliku elu vastu, aga seda ei juhtu elaes. Mu vend Paul ei saa sellest aru. Ta arvab et ma ei suuda ennast vaos hoida.Mul on sellest kõigest kõrini ma lähen kooli, öelgu siis Paul mida tahes.
Läksin alla, et temaga rääkida. Teadsin, et sealt midagi head loota pole, kuid rahulikult asju lahendada tasub ju ikka proovida
'' Kus Paul on,'' küsisin Emma käest.Emma on Pauli naine.Ta on kahekümne viie aastane, õigemini öeldes ta näeb välja nagu kahekümneviie aastane, aga tegelikult on ta 256 aastane.Tal olid samuti kuldpruunid silmad nagu mul ja Paulilgi. Ja ma jumaldasin teda. Ta oli vampiiri kohta isegi müstiliselt ilus.
'' Jahil, peaks kohe jõudma,'' vastas ta ja samal ajal astus Paul uksest sisse.Mu vend on mustade juutega, mis on sassi nagu tavaliselt ning ta näeb välja kahekümnekaeksa aastane.
'' Mul on vaja sinugu rääkida,'' ütlesin.
'' No räägi.'''
'' Mul on sellest kodus istumisest kõrini. Ma lähen kooli ja ära hakka mind keelama, sest ma lähen sinna niikuinii.''
'' Mida? Sa tead ka mida sa teed. Sa ei lähe sinna.''
'' Lähen! Mul on sellest elust kõrini, ma oleks nagu vang, kellel pole vabadust. Ma tahan oma vana elu tagasi. Saad sa sellest aru,'' karjusin.
'' Abigail, palun ära aja mind vihale. Sa tead, et see on vale. Sa tead, mis sellega kaasneb, kui sa oma enesevalitsuse kaotad.''
'' Ja mis siis saab, kui ei kaota. Ma suudan ennast talitseda. Ma olen loomaverest toitudes elanud aastasadu. Miks sa minuts küll aru ei saa.''
'' Sa oled liiga noor.''
'' Liiga noor? Ma olen sinust vaid üksteist aastat vähem sellist elu elanud. Ma lähen ja jutul lõpp.''
''Ei,'' oli tema möirgav vastus.
'' Rahune Paul, las ta proovib. See ei pruugi ju halvasti lõppeda,'' ütles ka Emma vahele. Olin talle tänulik, et ta minu poolt oli.
'' Sina ka nüüd. Aitab sellest jutust. Sa ei lähe ja jutul lõpp.''
'' Lähen,'' karjusin ma ja pöörasin selja.Käis kõva raksatus. Ja nagu arvata oli suutis ta oma rusika löögiga juba järjekorde laua purustada.
'' Abigail, sa ei lähe, keegi võib sind närvi ajada või muud taolist ja siis sa lihtsalt kaotad ensevalitsuse. Kas sa seda tahadki, et saladus välja tuleks,'' lõrises ta läbi hammaste. Sain aru, et ta oli maruvihane ning oli võimeline mind isegi ründama. Teadsin seda, aga teadsin ka seda et ta ei saaks mind kätte, kuna olen temast lihtsalt mitu korda kiirem.
'' Mulle tundub, et sina oled see, kes iga väiksema asja pärast närvi läheb ja laudu purustab. Ei tea mitmes see juba oli? Äkki sajas või kahesajas,'' lõrisesin ka mina nüüd ja olin valmis jooksma.
'' Sa ei saa aru,'' ütles ta.
'' Miks ei saa. Ma ei ärritu nii kergelt kui sina, ma ei lõhu asju kui vihasesk saan. Sina oled see, kes ei tohiks väljas liikuda,'' ütlesin ma ja jooksin minema.

Päris äge

See oli eelmises foorumis ka, eks?
Ma olen esimest osa enne ka lugenud
Mulle meeldib

jah see jäi mul seal pooleli, mõtlesin, et panen siis siia uuesti

2.osa

Jooksin sihitult metsas ringi. Mul ei olnud janu, aga tundsin vajadust jahtida.Tundis kitse lõhna, millele ma järgnesin. Ma jälitasin kitse, aga ei suutnud talle kallale hüpata, miski nagu takistaks mind. See oleks nagu mingi tugev jõud, mis ei lase mul kitse puutuda ja see oli väga veider. Minu ja kitse vahel oleks nagu müür olnud, nähtamatu müür, mis tahaks seda väiksekest kaitsta. Aga see ärritas mind, see ei andnud mulle rahu. Lõpuks jätsin selle kitse rahule, sest teadsin, et ma ei suuda teda hammustada.
Veidike hiljem tundin lõhna. See oli lõhn mida ma varem tundnud ei olnud, see ei olnud loom, ega inimene, vaid midagi enamat. Midagi tugevat, ta oli kiire kuna tundsin kuidas lõhn mulle lähenes. Ma pidin sealt kaduma, kuna teadsin, et see tundmatu võib olla midagi ohtliku. Jooksin edasi, aga ta ikka järgnes mulle, kuigi ta oli küllalti kaugel lisasin hoogu. Kuna see miski jälitas mind.Jooksin edasi ja aina edasi ja hüppasin. Maandusin õrnalt vette, mis arvatavasti oli väga külm, aga minu jaoks oli see alati ikka ühesugune. Ujusin kaldale ning läksin ringiga koju, et mitte selle olevusega enam kokku sattuda.
Jõudsin koju ning vahetasin oma riided kuivade vastu. Ning läksin alla, kuna pidin Paulile ja Emmale tundmatust olevusest rääkima.
'' Küll sul läks jahil kaua,'' ütles Paul niipea kui ma elutuppa jõudsin.
'' Ma ei käinud jahil, vaid niisama metsas.'''
'' Mhh, homme tahad kooli minna ja sa ei käinud praegu jahil, see võib sulle homme raskeks osutuda,'' ütles ta pilkavalt.
'' Ma ei taha praegu sellest rääkida. Metsas oli keegi,'' ütlesin üsna tõsiselt.
'' Keegi,'' hakkas Paul naerma,'' metsas on kogu aeg keegi.''
'' Õigemini öeldes ma ei tea mis või kes see oli, igatahes polnud ta inimene ega ka loom. Ta oli midagi enamat.''
'' Mida,'' kiljatas Emma järsku.
'' Jah, midagi mille lõhn oli mulle võõras.''
'' Või nii,'' ütles Paul juba paljugi tõsisemalt ning vahtis akanas välja.
'' See on midagi veidrat ja võibolla see miski mängiski ennem mu meeltega,'' ütles ta veidi hämmingus olles.
'' Mängis sinu meeltega,'' jäin ma talle küsivalt otsa vaatama.
'' Jah, miski takistas, mul ennem ühte kitse ründamast, selle kitsel oleks nagu kilp ümber. Tead seda on raske seletada seada, peab ise kogema.''
'' Ma tean mida sa mõtled, tahtsin ka kitse rünnata, aga ei saanud.''
'' Ma pean seda uurima, sest see on kuidagi veider. Varem pole siin ju midagi sellist olnud või vähemalt pole ma seda varem kogenud.'' ütles ta ning läks koos Emmaga kööki. Ja nagu tavaliselt ei osalenud Emma jälle meie vestluses.
Läksin enda tuppa, võtsin oma päevku ning suundusin rõdule. Avasin oma päeviku ja ning lisasin sinna sissekande. Istusin tükk aega lihtsalt võrkiiges ning vahtisin ühte punkti, kus oli üksik kuusk, mille ühel küljel polnud oksi, selle kuuse vaatamine pakkus mulle mingisugust tegevust. See oleks nagu ajaviide mu üksluises elus, mis homsest alates muutub.Võtsin oma päeviku ning läksin magama. Nagu teadagi pole vampiiridel vaja magada, aga see oli jällegi üks tegevustest, mis oli mulle ajaviiteks ja ilmselt ka harjumus mu eelmisest elust.
Ärkasin hommikul suure elevusega, sest teadsin et tänane päev tõotab tulla eriline. Teadsin et see on minu jaosk jälle uus algus, mida ma sajandeid omale ihanud olen.Panin selga valge topi ja jalga alt kitsad mustad teksad.Kammisin peegli ees oma juuksed, mis on blondid ja ulatuvad pisut üle õlgade ning sidusin need hobusesabana kinni. Meiki ma ei vajanud, sest tedasin, et näen ilma selleta ka kena välja. Võtsin kapist käekoti, mis oli parajalt suur, kuhu õpikud ära mahuks ning läksin alla, tõmbasin ketsid jalga ning läksin majast kiiresti minema, kuna ei tahtnud Pauliga kokku sattuda.
Istusin oma musta Porsche Turbosse mille, Paul oli mulle ostnud. Kuigi ma ei näinud sellel varem erilist vajadust, kuna sain ainult öösiti väljas käia, aga hiljem avastasin kui mõnus sellega ööesl ringi kihutada on. Ei mingeid politseid, kuigi need mulle erilist muret ei valmistanud ning ütegi autot teel, vaid mina, auto ja kiirus. Aga nüüdsest hakkab see ilmselt iga päev kasutuses olema.
Jõudsin kooli parklasse ning parkisin oma auto esimese vaba koha peale. Teised autod olid siin nii tavalised, et see oli lausa hea, et mu auto musta värvi on, muidu see tõmbaks liigset tähelepanu endale ja see ei oleks ilmselt hea. Kui olin autost välja tulnud avastasin, et ikkagi kõik passivad seda. Lukustasin auto ning läkdin kooli infosse ennast kirja panema. Sealt sain tunniplaani ja veel lisaks majaplaani. Kell helises ning asusin bioloogia klassi otsima ja kuna see oli teises maja otsas siis jäin pisut hiljaks. Astusin klassi ning kõik jõllitasid mind, nagu ma oleks midagi imelist mida keegi varem näinud pole.
'' Tere,'' ütles õpetja mulle, kes tundus umbes kolmekümnene olevat ning nagu nimesildilt lugeda võis oli ta nimi Mike.
'' Tere,'' vastasin.
'' Äkki tutvustaksid end klassile,''palus ta mind.
'' Jah, ikka. Ma olen Abigail Laure. Olen pärit Inglismaalt ning olen seitseteist,'' ütlesin, kuigi
tegelikult ma olen sündinud siin Floridas, aga lihtsalt vahepeal elasin ma Kanadas.
'' Seal taga on vabad kohad,'' ütles õpetaja ning andis mulle õpikud.
Istusin Kõige tagumisse pinki akna äärde. Ning kõik vahtisid iga mu liigutust ning see pisut häiris mind. Ma olin nagu täiesti tavaline inimene, ainult mu nahk oli hele, kuigi see ei ole ju nii imekspandav asi, kuna ma võin ju vabalt olla albiino.
'' Avage vihikud ning täna hakkame uurima verd,'' lausus õpetaja tahvli ees. See veel puudus, peaasi et me endale nüüd mingeid vereproove tegema ei pea hakkama.
Istusin vagusi ja kuulasin õpetajat. Ta rääkis pikalt verest ja verega seaonduvatest asjades. Peale loengut jagas ta kõigile valge paberitükikese ja ming nõelea moodi asja, aimasin juba ette ära, mis tegma peab.
'' Nonii, nüüd tahan ma et te kõik selle nõelaga oma sõrme torkate ja siis veretilk mis sealt tuleb paberile vajutaksite,'' lausus ta.

ma lugesin ka eelmisest foorumist... hia jutt

eelmisest foorumist?
oh ah ma olin unustanud et siia ka seda peale miley foorumi veel lisan
keegi tahab üldse seda lugeda?

sul on videviku omast ka pooleli. ma tahax neid lugeda, mis sa veel lisanud pole.

videvikust ma küll midagi kirjtanud pole, see praegune vampiirijutt ja siis üks oli lihtsalt mingi tavaline armastus jutt vms, ag ma ei tea kas mul see enam alles on

jama värk siis