14 päeva enne, kui me ära kolisime!
Oli 14.novemberi hommik, ema tuli minu tuppa ja ajas mind üles.
Ema: Ronnie, on aeg üles ärgata. Söök on valmis ja isal on uudised.
Seejärel läks ema toas välja. Ma ajas end voodis istukile ja jäin mõtlema. Kui isa sai selle töö L.A, siis peame me ju ära kolima. Ma läksin nukralt oma ja venna vannituppa. Vend juba pesi hambaid.
Vend: Hommikus!
Mina: Hommik, sa tead et isal on uudiseid!
Vend: Jah, ma arvan et ma tean mis need on...
Mina: Mis mõttes sa tead?
Vend: Me kolime ära ja peame uut elu alustama. Sest isa saab parema töö kusagil välismaal.
Mina: Nojah...
Vend läks alla ja ma pesin ruttu hambad ära. Panin riided selga ja läks alla. Hommiku söögiks olid pannkoogid. Ja selles võis järeldada et me lähme. Me ohkasime vennaga koos. Isa oli muidugi ärev ja rõõmus.
Ema: Hakkake sööma.
Mina: Mul pole söögi isu. Ma lähen üles.
Teised hakkasid sööma ja mina läksin üles. Mu telefon helises ja see oli mu poiss Marek. Ma ei võttnud vastu, kuna ei soovinud kellegiga räägida. Siis tuli mulle sõnum, võõralt numbrilt.
Tule,randa....
Veider, mõtlesin... Ma panin selga teksad ja pluusi. Ja läks alla.
Mina: Ma lähen randa.
Isa: Mine, mine...aga vaata et sa asjad pakitud saad.
Mina: Jaja,küll saan.
Ma jalutasin randa, seal ei olnud kedagi. Kaugemal nägin ma kedagi ja sammusin sinna poole.
by 
